Finish

Oleme jõudnud teemal "puusa düsplaasia" finishisse. Puhkus saab tänasega läbi ehk sai Mochaga kuu aega igasuguseid päevi nähtud. Hea on see, et koledamad päevad on nüüdseks meelest läinud ning ise ma selle blogi vanemaid positusi lugeda ei taha.

10. august tegime Mochaga viimase reisi Erivet kliiniku, sest dr Lasn oli puhkuselt naasenud ning oli aeg vaadata Mocha opi tulemusi.

Ausalt öeldes meil mõlemal olid närvid nii läbi juba puht mõttest, et kuidas see narkoosisüst tehtud saaks. Peale seda kõrva janti on Mochal seoses kinni hoidmisega oma blokk tekkinud ning me oleme temaga igasuguseid võtteid proovinud - hea ja halvaga. Õnneks saime selle süsti tehtud (Edgari kael, kõrv ning sääred olid hiljem muidugi kraabitud ja punased). Röntgeni tulemused on head. Kuigi AA puusi ei ole meil lootust tahta aga saime BB puusad mis on VÄGA HEA tulemus. Mocha jalaluud on ennist 20-30% asemel liigese pesas ca 60-70% ning tugevama nn proovimise peale Lasn ei suutnud tema jalgu liigesest välja liigutada. Vaagnaluu lõikeid oli siis 4 ja kahe lõike vahel näeb ka Inglismaalt tellitud ulme klambreid. Ütleme nii, et hea et neid polte ja asju väljaspoolt näha pole, sest Mocha tundub röntgeni järgi suht pooleks lõigatud.

Mis siis dr Lasn meile ütles Mocha kohta

1) ca 1kuu peaks veel hüppamisest, äkilistest pööramistest ning pidurdamistest vältima

2) Võime teha temaga trenni (IGASUGUST!!)

3) Me ei pea muretsema, et peaks iga aasta kontrollis käima

4) Suurendama tema füüsilist koormust järk-järgult

5) Võib jääda puusa peal istumine (aga ei pruugi)

6) Jänkuhopp jooks peaks ära kaduma

7) ja mis kõige olulisem - Lasn ei näe põhjust miks Mocha EI PEAKS elama oma suurepärast elu veel kaua kaua!

Ühesõnaga lõpp hea kõik hea.. Mocha op läks väga hästi ning ma ei kujuta ettegi, et me ei oleks seda kõike ette võtnud. Me oleme mega rahul tulemusega ning sellega kuidas Mocha on paranenud. Raha ei ole selle kogu asja juures üldse võrdeline sellega, et sa suutsid omaenda hirmudest üle olla ning teha kõik endast olenev, et tema tervis oleks võimalikult normaalne. Igatahes, kes iganes kunagi peaks oma koeral märkama ja selle haiguse ilmnemisel otsuse ees seisma, siis MINA ei kahtleks selles, et kas see opp teha või mitte. Ma ei usalda koerte kasvatajaid (sest nemad ei ole arstid) ja ma ei kavatse neid kunagi usaldama hakata ka. Nad näevad koera kui rahalist objekti ning igasugune ravi kui selline on nende jaoks tulemusena - paneme magama. Üks indiviidist haige koer on nende jaoks vaid 1 suvaline pontu ja nii jääbki.

Mida ma veelkord ütlen selle haiguse kohta:

See haigus ilmneb kasvamisel ehk omanik võiks panna rohkem tähele kõnnakut või üldist koera olekut 4...6-7 kuuselt. Kui võimalik mine ikkagi kontrolli röntgeniga üle (ära oota sellega aasta-pooleteise saamiseni). Reaalselt pole võimalik ise diagnoosi panna ning ise aru saama kas on probleem või ei. On märke aga koera sisse on väga raske ise näha.

Kui koer lonkab või ei jaksa tõusta/kõndida vms on asi liiga hilja juba avastatud ning reaalselt ei saa kirurgiliselt Eestis enam midagi teha. Iga koera haigus on individuaalne ning tuleks kindlasti spetsialistiga arutada mida edasi teha.

Eestis saad röntgenit teha erinevates kliinikutest aga reaalselt düsplaasiale spetsialiseerunud arste on 2 - dr Lasn ja dr Tralman.

Kui kasvataja ütleb sulle, et pole midagi tal on sellise haigusega koeri olnud palju!!! ja nad elavad täisväärtuslikku elu!!! siis küsin selle peale kuidas teavad nemad, et koer ei ela valudes (koera valu kannatamine on ilmselt inimsega võrreldes palju suurem) ja tegelikult ca aastaselt koerad harjuvadki oma haigusliku olukorraga ehk siis hakkab artroos, jalaluude ja liigese pesa kulumine ning ca 6-7-8 aastaselt hakkavad välja paistma tõelised probleemid. Kui koer ei suuda näiteks 7 aastaselt enam üks hommik püsti tulla siis Sorri aga sinu koera kasvataja ei tee enam oma mulli jutuga midagi ja sina kui kasvatajat usaldanud koeraomanik oledki fakti ees, et sul oli OLI võimalus oma koera aidata ja sa ei teinud midagi tänu sellele kasvataja suvalisele jutule. Ükski koer pole samasugune ja see haigus läheb sulle kallimaks kui sa terve tema elu pead möllama dieetide, erivajadusega treenindute jms. Sinu tervis saab ka kannatada ja see stress ei tee ei sulle ega sinu koerale midagi head. Lõpuks paned selle koera magama tänu sellele, et sina ei jaksa enam ja see oleks ju kohutav lõpp kõigele.

Peale oppi (kuu hiljem) panen tähele, et

1) Mocha istub puusa peal üha vähem

2) Jooksmisel esineb veel hüplevat ning külg veidi ees laperdavat jooksu

3) Väsib veel väga kiiresti

4) Haugub PALJUUU (teismeline)

5) Kaisutab palju ja on väga musi koer, et ei jõua ära musitada

6) Meeldib jälle diivanil bossi mängida ning voodisse ronida kaissu tuttu

7) Ei söö krõbinaid ja streigib (taaskord teismeline)

Suured tänud kliinik Erivet (dr Lasn ja dr Ritson + meeskond)!

Suured tänud Mocha sõpradele - teid on palju aga eraldi toon välja Mypet.ee, Eileen, Juhan!

Suured tänud Farmax kliinikule Tartus

Blogi jätkub rõõmsamatel teemadel ning vaatame millise trennilainele me Mocha saame :)