Viies päev peale oppi

Kõigepealt tahan tänada kõiki kes viitsivad vaevaks võtta selle kõige, et lugeda ning paljud on ka kirjutanud. On olnud nii head kui halba tagasisidet aga ilmselt see, et ma hakkaks vaidlema kui palju mina ise saan teha selleks, et koera luid mitte rikkuda, siis ma praegu jätan selle aretulu katki. Igasuguseid erinevaid variante sellest haigusest on ja MA kordan me ei ole eksperdid ning usaldame arste ja meditsiini. Kui ma pole arst siis ma ei võta sõna sellel teemal. Nemad on õppinud, teavad lemmiklooma tervisest rohkem kui meie ning teavad kuidas seda ka korda teha (kui seda saab üldse korda teha). Ma olen ka saanud tagasisidet, kus koer elab oma vanaduspõlve väga heades tingimustes selle sama haiguse ning samasuguse düsplaasia astmega aga ilma igasuguse operatsioonita. Mul on SIIRALT hea meel, et te olete nii tublid omanikud ning teete oma sõbra jaoks kõik (piisav trenn, teadlik toitumine), et haigus oleks kontrolli all. Meie ei valinud tiksuvat pommi ning ma ei suuda elada teadmisega kui arst ütleb sulle, et oota nüüd tuleb varsti lonkamine... oota nüüd varsti hakkavad valud. Me valisime elu ilma hirmudeta. Kindlasti on mul kahju sellest kui koeraomanik tuleb ja ütleb, et tead minu koer lonkab või jääb talle eluks ajaks viga külge, sest see on loomulik, et sa süüdistad kõiki kes su koera on vähegi puutunud. Mõni operatsioon ei päästa midagi, mõni teeb natuke paremaks ning see ongi elu. See, et meie opi valisime oli meie enda asi.. arstid ei saa sulle seda kohustuseks panna vaid teadvustavad sulle võimalikud variandid ning sa saad nende vahel sulle sobiva võimaluse valida. Iga opp on riskidega - närvid, lihased, narkoos! Miski ei ole 100% kindel, et nüüd kõik läheb ideaalselt. Ka meile loetleti ette kõikvõimalikud riskid, aga kuna Eestis on 2 spetsialisti, kes sellist oppi vaid teevad, siis ma pean uskuma kedagi ju. Ma olen ka kogu selle kuu aja jooksul süüdistanud iseennast, geene, kasvatajat ning iga päev elasin selle mõttega, et kas me teeme õige otsuse. Ma ei taha jumalat mängida, sest Mochaga on piisavalt seda mängitud.

Kuna infot on hästi palju ja toredaid inimesi ka hästi palju, siis ma üritan seda blogi suhteliselt toredamatel teemadel edasi vedada. Igasugune negatiivsus on niigi meie tervisele juba mõjunud.. ma ei saa enam magada öösiti (iga krabin ajab mind paanikasse), söögiisu on kadunud, pidevalt on stress ja pinge sees. Mocha kukkus täna täiesti ootamatult pikali keset põrandat ja mind valdas täielik paanika. Tee siis kodu vatiks aga õnneks ei juhtunud midagi.

Ma üritan ennast korda seada ja üle olla ning lõpuks jõuda ka Mochani. Mocha on tubli ja rõõmus.. tahaks aiast välja saada kui pissile temaga minna. Ainuke jama on tekkinud selles, et teda tassides on ta rabelemine läinud nii metsikuks.. isegi juustuga meelitamine ei hoia teda paigal. Hirm on ikkagi ta kas maha pillata või kuidagi väänata. Ilmselt kui need arved lõpuks saavad makstud siis võib ehk hakata unistama enda kodust ka mis ei asu kõrgustes ning Mochale vähe sobilikum.

ps jälgi meid instas... sest ausalt öeldes on sinna pilte vähe mugavam lisada ja teada anda kuidas hetkeolukord on :)