1. päev peale operatsiooni

Kella 10 ajal jäin Mochaga üksi koju. Istusin tugitooliga ta puuri ees ning valvasin. Mingi hetk sai isegi suure kiiruga pesus käia (nüüd tean mis tunne on olla värske lapsevanem). Täpselt siis kui vesi hakkab dušisegistist voolama, nägin kuidas Mocha ajas end istukile ja niuksus järjest kõvemini. Rahustasin teda omaenda häälega: "tubli, hästi, tubli oled, Mocha ma olen siin". See kusjuures mõjub! Kes vähegi koeraga koolis on käinud ja liiga "mugavaks" ei muutu klikkerite ja muu jamaga, siis ainuüksi sinu enda rahulik hääletoon ja tema nn julgustamine muudab koera väga mõistlikuks. Pesus käidud ja Mocha magas lõpuks peale kõiki neid pingutusi kuni kella 12:30ni.

Pidime Mocha viima kella 13:00 uuesti Erivet kliinikusse. Tuli kontrollida ta jalgu, haavu ning panna ta nn seisma. Meil oli ausalt öeldes hirm juba ainuüksi teda lihtsalt puurist välja saada. Mocha puur on kahe uksega ja peaks nagu hea ligipääs temani olema aga kuna ta suutis end vaid istukile ajada siis igasugune katsumine ajas ta lihtsalt elu paanikasse. Lõpuks ei jäänud muud üle kui proovisime teda ise kutsuda puurist välja (hull värk!). Mocha tegi täiesti uskumatu kutsumise peale ühe sammu puurist välja, mis aitas nii palju kaasa. Selle sammu tegemise peale kadus suurem hirm teda jälle sülle võtta. Peab mainima, et kogu selle hirmu ja jama juures läks autosõit üle ootuste hästi (ilmselt värske õhk ning lihtsalt kodunt välja saamine lõi ta pildi vähe kainemaks).

Erivetis ootas meid dr Kadi Ritson koos õega. Väike jutuajamine ning Kadi proovis ta panna jalgadele seisma. Enne seismist Mocha kössitas põrandal nagu zombi - ta istus konna asendis ning oli üli uimane. Oli näha, et see 3+ tundi mis ta magada sai oli ilmselgelt liiga vähe. Kadi tõstis ta jalgadele ning painutas neid kergelt, samuti teatas et Mochal on kubeme juures olevas haavas sees väike haavavedelik mis krudiseb. Antibiootikumid pidid selle muidugi välja ajama (loodame et ajab ka). See et Mocha lõpuks seal seisis oli nagu vau, tõesti vau! Muidugi pidi hirmujuttu ka kuulama ehk kui Mocha 3 päeva jooksul enam vähem jalgadele ei saa siis on vähe kehvasti. Lihased kärbuvad suhteliselt ruttu ning kindlasti ei tohiks koera üle toita. Praegune olukord on selline kus koer võib liigutada end minimaalselt (pissile ja tagasi) ning tänu sellele ei põleta ta väga energiat. Kindlasti lihtsalt jalgadele saamine aitaks tervenemisele palju kaasa. Loomulikult oli vaja ta eluks vajalikud harjumused säilitada ning ega kakamine ja pissimine oli hetkel kõige tähtsamad.

Koju tulles panime ta elutoas keset põrandat madratsi peale, sest puur tundus liigne piinamine hetkel. Esiteks oli vaja teda hommikusest pissirallist puhastada ning igast küljest ligi saada. Kui Edgar kella 19 ajal koju jõudis ja me Mocha uuesti õue viisime siis Mocha otsustas meile üllatuse teha ja oma enda jalgade peal pissida (ega see õnne tunne võtab siiamaani silmad märjaks).

Õhtu oli edasi rahulik, sest Mocha tundus vähem "high" ning olemine tundus ka tänu valuvaigistavale seljakleepsule vähe parem. Ööseks sättisime ta magamistuppa voodi ette ning öö jooksul pidime vaid ühe korra (kella 3 ajal) õues käima. Loomulikult oli see niisama värske õhu hingamine täiesti vaikses Pelgulinnas. Me olime mõlemad nii ramp väsinud ja magasime edasi ca hommiku kella 6ni kui äratuskellana tegutsev Mocha häält tegi.