Operatsiooni päev

Esimene blogi sissekanne on tehtud 2 päeva peale operatsiooni ning täpsemalt teostati Mochal puusa düsplaasiat korrigeeriv operatsioon. Operatsiooni päevaks oli Mocha 7 kuud ja 8 päeva vana.

Ütlen lugejatele kohe ära, et siin on meie arvamused ja meie läbielamised. Me vaatame elu läbi meie enda kogemuste ning eesmärk on teadvustada kõiki tulevasi puusa düsplaasiaga kimpus olevaid koeri ja nende omanikke tegema uuringuid enne kui hilja. Me loodame, et tänu meie läbielamisele on kasu mitte kahelda operatsiooni vajalikkusest. Meie usaldasime arste ja meditsiini, sest elus paljud asjad on siiski sinust sõltumatud. Pealtnäha terve koer praegu ei tähenda enam tervet koera 5-6 aasta pärast.

Vahest tundub, et seda kõike on nii palju, aga koer on pereliige kelle eest pead võitlema samamoodi nagu iga teise pereliikme eest.

13.07.2016 pakkisime Mocha auto peale ning pidime kell 10:00 Erivet kliinikus olema. Meid ootas ees dr. Marti Lasn, kes oma puhkuse ajast otsustas Mochat opereerida. Operatsiooni eelsest ajast ja kuidas me Mochal puusa düsplaasia avastasime tuleb ilmselt eraldi postitus.

Esimese asjana kliinikusse jõudes seletas dr. Lasn veel kord Mocha operatsioonist ning näitas vaagnaluu maketi peal milliseid lõikeid tehakse ning kuhu paigaldatakse plaadid. Täpsemalt teostati Mochale kokku 4 vaagnaluu lõiget millest 2 jäävad igavesti nn lahtiseks ning kahe teise lõike vahele paigaldati plaadid, mis keeravad vaagnaluud 30 kraadi, et jalaluud käiksid ilusti nn liigese soklisse.

Enne operatsiooni lubati teha uus röntgen ja vereanalüüsid, kuna selle kuu ajaga kui esimene röntgen tehti võis tema luustikus juba mingid muutused olla, mis oleks takistanud sellise plaadi operatsiooni teostamist. Mochale tehti kerge uinutav süst paremasse esikäpa veeni ning edasi usaldasime sõbrakese arstidele ning saadeti koju ootama..

Imelik on öelda, et lootsime, et kõne ei tule enne kella 17:00 (just selle sama röntgentulemuste tõttu). Umbes kell 17:00 helistati Erivet kliinikus ning registraator teatas kõnes, et operatsioon läks edukalt ning naaseks tagasi kliinikusse (JESS, SEE OOTUS OLI ÕUDNE, sest üks tööl ja teine kodus pabinas ja täielikus stressis). Hommikul oli veel tunne, et miks me pealtnäha tervet koera piiname ja kõik tundus kuni viimase hetkeni täiesti ebareaalne.

Esimesena võttis meid vastu taaskord dr Lasn, kes hoiatas meid natuke nutuse olukorra üle ja pistis näppu 2 kotti rohtusid - antibiootikumid ja valu vaigistavad tabletid. Edasi saime Mocha juurde, keda oli kuulda juba kliinikusse saabumise ajast - üle kliiniku kostus konstantse häälega niuksumine. Ta oli nagu väike õnnetu anasteesiast ärganud hiireke oma suures puuris. Õde eemaldas kanüüli ning seletas samal ajal haava puhastust jms. Mocha oli meid nähes omadega väga läbi aga kerge saba liputus ja kergemat sorti rabelemine seletas, et ta oli üli rõõmus meid nähes. Edasine teekond oli autosse, piinarikas autosõit koju ja puuri toimetamine.

Tal oli ära raseeritud ilusad ratsapüksid ning oli korralikult nähtavad 10cm pikkused õmblused tagakehal ning väiksemad lõiked munandite juures. See mis temaga tehti oli ausalt öeldes kohtutav. See esmane šokk oli üle keha värin ning samal ajal pidid olema asjalik ning tegema asju võimalikult õigesti. Kõige enam kartsime talle haiget teha ning peaasi et tal midagi lahti ei tuleks. Juba konkreetselt koju tulles ta puuri panemine oli tõeline katsumus, sest Mocha ärritus oma segases olekus ning rabeles täie jõuga. Lõpuks puuri saades istusime kella 18:00-00:30 tema juures, et iga natukese aja tagant üritada talle süstlaga vett pakkuda. Ootasime pikisilmi, et ta jääks magama aga anasteesiast ärkamine ning rohud olid nii hea töö teinud, et pilves olek, ebaselge silmavaade, pidev niuksumine ja ilmselt ka hirm ei lubanud tal silmi kinni panna. Külmakompress kõhu juurde ja väike Mocha tudis 00:30 õndsat und. Äratuskell oli paar tundi hiljem öösel kell 3 kui Mocha ärkas ja läbi une tema niuksumist kuulsime. Ega sa ei ärka ise sellise rahuliku tempoga vaid unesegaselt üritad aru saada mis toimub ning rabeled tema juurde. Kogu see stress mis meil oli mõjus ka mingil määral Mochal, sest ta üritas pidevalt ise ka täie jõuga rabelema hakata. Puur on küll suur aga torbik peas ajas ta nii segadusse ja ainus võimalus oli lihtsalt hetkeks teda kahekesi kinni hoida. Ilmselt narkoos ja ravimid panid ta pea ringi käima ja paanika oli kerge tekkima.

Öösel kella 3:00 kuni 9:00 vegeteerisime ta kõrval kuna Mocha tahtis meile mõlemale otsa vaadata. Peab mainima, et Mocha on meiega koos elades vaid ühe öö veetnud reaalselt ilma meieta. Kella 9 ja poole 10 vahel avastasin, et ta pissis lamades ennast täis, millele järgnes ettevaatlik puhastus ja kiire koristus. Ta pissi oli rohelist värvi ning lõhnas eriti räigete rohtude järgi. Koristamine oli ka nii keeruline protsess, sest me ei teadnud kui palju teda võib liigutada ja kui palju ta suudab ennast ise liigutada.

Kuna oli algamas uus päev ja Mocha uute jalgade elu esimene päev siis jätkame järgmises postituses..